Selles raamatus on suurepärane rännukirjeldus tervise otsinguist. «Kõik, mis meile vaja – see on puhkus.
Puhkus ja täielik keskkonna vahetus. Aju ülekoormamine kutsub esile närvisüsteemi üldise nõrgenemise. Keskkonna vahetus ja mõtlemisvajaduse puudumine taastavad vaimse tervise». Võttes vastu otsuse «Kolm paadis, peale koera», suunduti rännakule tervise järele.
Turumajanduse ja konkurentsi tingimustes, mis on meie ajastu iseloomulikeks joonteks, on kujunenud välja kindel suunitlus heale tervisele. Oma haigustest pole enam kombeks rääkida: omavahelistes jutuajamistes käib enamasti jutt sellest, kus paremini puhkust veetes oma tervist parandada: kas SPAs, wellness-keskuses või vanamoodi kuurorti sõites. Sellise puhkuse efekt sõltub paljuski kuurordi valikust. Tervisevetel viibimine on tuntud ammustest aegadest alates. Rooma impeeriumi ajal loeti jõu taastamist võimalikuks kuumaveeallikatel. Sellest ajast on möödunud peaaegu kaks tuhat aastat, kuid jõudude taastamine terminaalides pole kadunud. Euroopa on saanud kuurortide arengus moeloojaks. Kuurortide arengu kuldajastuks võib lugeda perioodi alates XVII.sajandi keskpaigast.
Kuid peaaegu kuni XIX.sajandi lõpuni sõideti haigusi ravima mitte kuurortidesse, vaid just tervisevetele – Euroopasse ja Kaukaasiasse. Mineraalvett joodi kindla metoodika järgi ja kirjutati välja kõikide tõbede leevendamiseks. Ameerikas ja Lääne-Euroopa maades lisatakse koha geograafilisele nimetusele, kus leidub erilise tervistava toimega raviveeallikaid, sõna „SPA“, aga Ida-Euroopas ja Venemaal − tavaliselt sõna „kuurort“.
